Minust
Ma ei ole kaugeltki Buddha või ideaalne ega suuda igas olukorras valida parimat emotsionaalset reaktsiooni. Isegi mu keha ei ole täielikult terve nagu joogaterapeudist arvata võiks. Ma olen täiesti tavaline inimene, omapärase anatoomilise pärandiga, teistele sarnaste murede ja rõõmudega, vajaduste ja päris mitmete puudustega. Ma lihtsalt ei olnud nõus jääma rahule sellega, et ma iseennast oma mustritega piiran või kehale pandud diagnoos oleks ravimatu. Mul on lahendused ja oskused kitsaskohtadest välja tulemiseks. Elu mängib meile nagunii igasuguseid vingerpusse kätte - küsimus on, kuidas ma sellesse suhtun ja mida ma ette võtan?
Kogemus
Ma alustasin joogaga aastal 2004 ja olen juhendanud alates aastast 2009. Minu juurde sattusid koheselt inimesed, kes tavapärast harjutust füüsiliste piirangute tõttu teha ei saanud. Luuvähist tingitud õlaluu osaline puudumine ja tasakaalust väljas keha, astmaatikud, allergikud, seedeprobleemide, kõrge vererõhu ja krooniliste põletikega inimesed. Nii suunas mind elu teraapilise jooga suunas, mis kohaldub inimese hetkevajadustega, et vaevusi leevendada ja isegi keha tervendada.
Joogateraapiat olen õppinud igal talvel Lõuna-Indias ja Mumbais jälgides ajurveeda kliinikute terapeute kui ka läbides õppekavasid. Kuid ausalt öeldes, kõige enam kasu on olnud tööst endast ja sadade inimeste kehade-meelte jälgimisest. Vahest pole joogaharjutus õige valik ja keha vajab veel leebemaid Feldenkrais harjutusi või hoopis tugevdavaid füsioteraapilisi seeriaid.
Probleemide põhjused
Igal füüsilisel haigusel on nii materiaalses maailmas (füüsilisel tasandil) põhjus kui ka emotsionaalsel ja vaimsel tasandil päästik. Keha ja meel käivad tõesti käsikäes. See tähendab, et kui inimene vaevleb alaseljavalude või kroonilise haigusega, tuleb üle vaadata kogu elustiil.
Kas selle on põhjustanud sinu geneetiline pärand ja anatoomilised eripärad? Keskkond? Une-ärkveloleku rütm? Toitumisharjumused? Ravimid? Ebaproportsionaalselt suur tähelepanu töötamisel? Või lapsepõlvest päris õpitud ellujäämise mustrid?
See tähendab, et füüsilise keskkonna muudatuste, toitumis- ja liikumisharjumuste muutmisega käib kaasas ka oma emotsionaalse maailmaga tegelemine.
Seal on omad nipid, millega aitavad kognitiiv-käitumisteraapia ja neurolingvistilise programmeerimise võtted, kuid kindlasti ka vanade emotsioonide väljaelamistehnikad ning üleüldse – iseendale tõeselt otsa vaatamine.